Ja see sugugi ei välista ka sellist nn mehevärki nagu nt raskete asjade tõsta aitamist, mis on kusjuures mulle kui sotsiaalsete sooerinevuste suhtes väga apaatsele inimesele lemmik vanakoolimeheasi. Aga autouksed ja mantlid... No ma ei tea.
Aga jah, see "malewife" värk sobib siis kui tead, et jõuad partneriga sammu pidada vaimsetes võimetes, ent pingetaluvus ja stimulatsioonile reageerimine on kehvem ning karjääriinimene sestap ei ole. Päriselus võimalusi palju kuidas elada.
Ma ei peaks selliseid asju seletama, vabandama normaalses ühiskonnas, aga meil on valdav see "progress on ühiskonnas ok, peaasi et mitte otse minu koduõuel" liberaalkonservatismi normaalsus.
Kui oleks sissetulekud partneriga üsna samal tasemel, siis muidugi oleks ideaal pigem üritada muidugi ka korralikku diplomeeringut vajavat tööd teha. Või living alone together puhul, küll poleks siin mehe ja naise rolli teema... Ebamugav muuhulgas ka soovähemustele.
Isiklikult peab arvestama - ma juba maailmavaatelistel põhjustel ei taha lapsi, aga kui ma peaks kallimaga kokku elama (kuigi eelistan living alone togetherit momendil rohkem), mulle sobiks traditsiooniliselt naise rolliks peetav palju rohkem suhtes. Ja see on kohe võõras ja veider kuulda mehelt.
Mõistmata, et väga toreda inimesega, kes teeniks minusugusest humanitaarist niivõina palju rohkem suhtes ma loomulikult võimalusel valiks mingi "missioonitundest" inimestega töö ja kokkamine, koristamine, pesupesemine sobiks vaimust lappava ja vagura inimesena paremini hoolimata mees olemisest.
Mul oli kortisool laes ja asjade normaalne sõnastus lappas (teate seda wokest in the room tunnet ehk) kuid eilne ka näitas, et mehena oma piiride tundmine ja tunnistamine, et sinus pole iseloomus "provideri" tüüpi, saab ikka pahameele osaliseks - järelikult pead olema "õllepurgiga diivanikaunistus"
mantlid on lihtsalt sümptom laiematest probleemidest, kus naisi ei nähta ega kohelda meestega võrdsena. kui mehed hakkavad üksteisele ka viisakusest mantleid selga panema, et see poleks enam ninnu nännu naisukese erikohtlemine, siis räägi edasi.
Noh, tuleb tunnistada - päriselt progressiivseid vaateid esineb nn. Eesti-bskys mõnevõrra vähem kui libkonlikku "peaasi, et status quo ei muutuks" peenhäälestamist 😛
Eks ma olen vist juba niigi väsinuna öösiti töötamisest, liiga keerulisest koolitööst jne asjadest sõltuvalt üpris persekursile pööranud. Teine kevad järjest kui vaim lappab.
mu elu on cringe compilation. ma olen lolcow. elu outrizzib mind
Ma saan aru. Sitt sõnastus oli. Vot konservide suhetest ei saa ma enam üldse aru.
No ma olen patriarhaati kaua vihanud ja kõik vaimsed traumad on ka teiste meeste tõttu, aga jah - ma ei ole nii skisov selle osas ka olnud vist kunagi. Sulle ma ka no kohe sugugi halba ei soovi ja võrreldes paljude konservatiividega tundub teil mehega väga norm suhe olema.
Paari-kolme tean isegi, aga eks me oleme ju võrreldes nt Skandinaaviaga täielik pasaauk sotsiaalselt. Eesti mehi ei ole mõtet selles osas üldse vaadatagi, kuigi ega munnikandjad on üks röga puha igal pool. Lesbidel täiega veab, et neil pole sigade vastu loomulikke tundeid.
Ok, ma ei jõua enam.
Et ei oleks kindlustatud ilmavaateline klapp ning poleks järjekordselt suhet kus mees on arusaadavalt konservatiivsem, mis pahatihti olema kipub.
Kui leiavadki selle harva mehe, kellel on üpriski siiralt samavõrd radikaalfeministlikud vaated, võib see üksteise aitamine ja koosvastutus päris loomulikult tulla. Küll aitab füüsiliselt tugevam tassida, küll aitab tehniliselt taibukam (võib ka naine olla) jälle midagi muud.
See on päriselt kurb... Jah, elu on raske ja eks mõni vana arusaam kah veel ei ole sajaprotsendiliselt uutele tõekspidamistele teed andnud, see ongi okei. Pluss, mehed, kes nende väärtustega kattuks ongi haruldased, avalikult silma ei paista ja tänaval neid ära ei tuvastagi.
Et radikaalfeministid on väidetavalt vallalised ja õnnetud ja naised, kes on tavapärasemate vaadetega, on sealt tuletatuna õnnelikumad, kuna nad pole nii krooniliselt vallalised.
Lisaks, enese õnne defineerimine naisena läbi meeste on minu jaoks kurb. Ma ei saa öelda muidugi, et su eluvalikud oleks valed, sest seda otsustad ikka sina ise vabas ühiskonnas.
See pikk vallalisus on väga okei kvaliteetse suhte nimel. Ma näiteks toetan väga Lõuna-Korea 4B liikumist ja üliwoke standardeid meestele, isegi kui need pole isiklikult isegi kasulikud. Meeste puhul ei tohi mööndusi teha, nii jääme progressis seisma.
See sunnib meestele peale ebatervislikke standardeid ja naistele viletsamat teenistust ja eneseteostust. Kaudselt küll, mitte otseselt. Kes normist hälbivad, neil on raskem elus.
Täiesti aus. Eks ma jah, olen kohati üleüldse teistmoodi kasvanud ka kui enamik kutte ja terve elu on teiste meestega läbi saamisel probleeme olnud, kuna nad on... kasvatatud nii külmadeks ja "loogilisteks". Naistega on alati klapp okei olnud ja eks mu ringkonnas on sellist radikaalfeminismi ka jne.
Alateadvuslikult paljud ootavad siiski meestest seda, mis oodati isade ning vanaisade põlvkonna puhul ja nad pole selles süüdi, sest kultuur ongi jõuetu kaduma.
Ma ei tea, võib-olla sa oskad lihtsalt paremini ühiskonnaga kaasa mängida. Aga ega ma pahanda. Lihtsalt mu jaoks on see kogu traditsioonilise mehe moodi olemine hirmus keeruline, isegi kui sõbrannad räägivad et "oh sa nii mehelik mees". Ma ei ole karjäärile orienteeritud näiteks.
Okei, ma pean oma sotsiaalse õigluse sõdalase lusika vist tänaseks nurka viskama tõesti. Eks ma ise ka suure mehepõrakana tõstaks raskeid asju, pole kahtlust ka.
Lihtsalt ma ise lähen lühisesse ühiskonnas, mis ootab ikka veel traditsioonilisel kombel naistelt naise rolli ja meestelt mehe rolli täitmist ja siis hakkan vahvlit ajama. Lihtsalt mõni mees, sh mina ei sobi iseloomult "meherolli", seega ma ei saa ka neist asjadest aru.
Suudan-suudan, kuigi 100% nõus ei ole. Mulle ei meeldi žestid žestide enda pärast ning kultuuriline sugulise erinevuse rõhutamine, mulle meeldib siiras üksteisest hoolimine.
Okei jah, ma vist olen jälle tüüpiline radikaalprogressiivne omast arust õilishing siin, kes keerab asju juhtmesse siin...
Klassikaline paarisuhe tundub mulle, kui kergesti ülestimuleerituna tunduva inimese jaoks natuke liiga üle jõu, selline noorpõlve pruudi/peika värk on jätkuvalt okei.
Ah, mis võrdõiguslikkus... Ühiskonnaelu puhul laiemalt võib sellest tõesti hea meelega rääkida, aga suhted ei tööta muul moel kui matriarhaat, ilma et need tasahilju väärtusi vähemalt 30 aastat tagasi ei pööraks ;)
